Blogi avapost

Tegin selle blogi, et avaldada oma mõtteid. (ja sellepärast, et kõigil lahetadel inimestel on Blog ja ma tahan kaa lahe olla) Päevikut ei hakka ma naguinii kunagi pidama. Ükskord üritasin... ei tulnud välja.

Niisiis kõigepealt minust.

Kõigepealt vabandan ohtrate kirja vigade pärast. Aga mul on vabandus kaa. Ma olen düsleksik. See pole sama mis düsgraafik, aga ega ma täpselt ei tea mis asi düsgraafik on kaa. Ma tean mis asi on düsleksik. See olen mina. Ma olen ainus endale teada olev diagnoositud düsleksik peale mingit Rootsi kunni. Niisiis mis mul viga on.
Ma ei oska :

1. kirjutada
2. tasakaalu hoida
3. keha osade liikumist kordineerida
4. kiiresti lugeda
5. kontsentreeruda

Aga nagu kõik teavad, iga puudus on millegiga kompenseeritud. Pimedad kuulevad paremini jms. Aga mida siis mina teen paremini kui teised? Varem arvasin ma, et ma olen targem kui enamus... See oli niikaua, kuni ma idiootide klassis käisin... Siis ma arvasin, et mul on parem fantaasia kui teistel.... Nii arvasin kuni ma rollimängijatega kokku puutusin. Tegelikult pole ma veel avastanud mis minu puudujääke kompenseerib. Võib-olla on mul suurepärane anne kaamelite lüpsmisele mida mul ilmselt kunagi vaja ei lähe. See oleks kurb.

Mis toobki mind minu esimese mõtte juurde.

Kõigil on kindlasti mingi anne. Aga see peab ikka tohutu vedamine olema, kui see inimene sünnib nii sobivasse aega kui kohta, et oma annet kasutada. Mõelge kui palju suurepäraseid näitlejaid on läinud raisku sell ajal kui ei olnud veel teatreid või mida teeb mõni matemaatika geenius alaskal iglus, hülgeid küttides. Sellistest inimestest on kahju.