Minu koobas

Mina elan koopas. Ei mite sellises kivist ja metsas nagu kiviajal. Ma elan päris linnasees, eramaja teise ja esimese korruse vahepeal, ja mul on seal Koobas.

Koopas on enamasti pime ja valgust paistab sinna sisse vähe... Tormisematel päevadel võib tunda kerget tuuleõhku pehmelt nägu silitamas. Koopa lagi on viltune ja kõrgematest kohtadest kolm, madalamateslt meetrikõrgune. Põrand on ühtlaselt kaetud toidu anumate ja igapäevaste kehakatetega. Läbimine on võõrale võimalikult raskeks tehtud. Koopa valgemas otsas on suur puust alus. Selle peal hunnikutes tulealgatus materjali.

Mina magan koopa kõige pimedamas ja tagumises otsas. Mul on seal oma lohk sisse magatud. Lohus on hea magada, just nagu ase kallistaks ja kunagi ei ole üksik tunne. Ase on iseenesest poolteist meetrit lai, kuid mina magam ainult oma lohus.

Mina arvan, et kõigil peaks olema oma lohk kuhu enast kerra tõmmata ja tunda, et miski ei saa liiga teha ja on hea ja soe.